„Kõhuplastika korrigeerib rippuvat kõhtu, mis häirib või segab hügieeni ega ole esteetiliselt ilus,“ räägib MM Kliiniku looja dr Mare Malva, ent ei maksa arvata, et see muudab ka kehatüüpi.
See, et kõht võib mõnel juhul välja näha nagu üle potiserva valgunud pärmitainas või meenutada perenaisepõlle, pole liialdus. Võimalikke sarnasusi on kindlasti mõnel juhul olnud võimalus märgata ujula duširuumis, mis enamasti mõjub ehmatava ennetusena: kui ma end rohkem käest lasen, siis olen varsti samasugune nagu tema! Aga vahel ei ole põhjuseks sugugi magusaaplus ja mugav elustiil, vaid hoopiski sünnitus: kas kõhunahk, mis on võimlemispalli suuruseks pidanud venima, ka pärast lapse ilmaletulekut nagu lõõts kokku tõmbub. Kui seda ei juhtu, võib suure rõõmu kõrval kogeda meeleheidet, sest kes ikka tahaks elupäevad elada õnnistatud seisus välimusega, mis kurnab nii enesetunnet, keha kui vaimu?
Just sedasama koges ettevõtja Ülle Kuningas (54), kes koos perega peab Kallaste turismitalu ja suviste kontsertide meelispaika Kalju-lava Padisel. Noorena oli ta peenike nagu hambatikk. Kui ta pärast keskkooli abiellus ja 20 aastaselt oma esimese tütre sünnitas, tõmbus kõht üsna pea trimmi tagasi. Ka teise tütre sünd seitse aastat hiljem ei pannud Üllet kõhunaha pärast muretsema. „Mu eluviis oli aktiivsem, kilod läksid alla,“ sõnab ta, kes kahele tütrele lisaks soovis perre väga poega.
Läkski õnneks. „Sünnitasin poja 42aastaselt, aga kõht enam eest ei läinud,“ ütleb Ülle. „Mu kehakaal oli ka suur. Kolmandat last sünnitama minnes olin ligi sada kilo. Ma ei saa ise ka aru, kuidas sain nii paks olla.“ Ülle võttis kaalus alla, ei söönud samavõrd palju nagu varem, käis võimlemas.
Kiireid lahendusi ei ole
„Üks arst soovitas kõigepealt teha rasvaimu, kolm ja pool tuhat eurot. Seejärel lõikuse, kolm ja pool tuhat eurot. Hakkasin mõtlema, kas ma enda kallale sellist teerulli lasen.“ Ülle otsustas veel ühe arsti juurde minna. Juhtumisi märkas ta kuulutust, mis viis ta kokku plastikakirurg Mare Malvaga. „Tema ütles mulle kohe: „Kiireid lahendusi ei ole. Kõigepealt tuleb kaalus alla võtta.“ Olen meeter ja 68 sentimeetrit pikk ning peaksin kaaluma 68-69 kilo, aga olin 80 kilo,“ jutustab Ülle, et doktor Malva soovitas kümmekond kilo kaotada ja seejärel ülearune nahk ära lõigata.
Ülle asuski kõvasti kaalu langetama. „Üks imeasi on massaaž ja termotekk,“ sõnab naine, kelle perefirmale kuulub ka massaažisalong. „Kui neile kahele lisada võimlemine ja õige toitumine, siis saadki kilod alla. Aga mu nahk kõhul oli nagu põll, mis rippus aina hullemini. Kui korrigeeriva pesu selga paned, võid olla väga peenike, aga kui ära võtad…“ Siis läkski Ülle lõikusele.
„Mingit hirmu mul ei olnud, sest see jube rippuv kõht oli kõige hirmsam. Kui sa ennast ei armasta, siis oled kõigi peale tige,“ möönab Ülle, kellele MM Kliinikus tehti enne lõikust vereproov ja uuriti, kas ta süda on korras. Naisele üllatuseks teatas aga dr Malva, et teda ei saa veel lõigata, sest Üllel on song! „Sellest ei teadnud ma midagi. Kõigepealt käisingi siis riigihaiglas songaoperatsioonil.“ Alles teatud aja möödudes võis teha kõhuplastikat. Lõikusele minnes ta arsti soovitatud ideaalkaalus ei olnud. „Kaalusin 73-74 kilo. Dr Malva ütles, et lõikusega kilosid alla ei saa, aga tegelikult kaalus see kamakas poolteist kilo!“ hüüatab Ülle, mõeldes käntsule, mis ta kõhult eemaldati.
Ilus pikk triip
Ülle rõhutab, et ilulõikusele minnes peab arvestama, et lähed sinna tervena, aga naased hädisena. „See tuleb endale selgeks teha, üle elada ja aeg leida. Ei maksa arvata, et järgmisel päeval lähed tööle,“ selgitab ta, olles nädala pärast lõikust vägagi põdur. Ülle ei tohtinud teha järske liigutusi, mingit tööd jne. „Pidin bandaaži kandma, aga selle vastu polnud mul midagi. Olin harjunud kõhupekki pesuga korrigeerima, mistõttu mulle lausa meeldis bandaažiga poolteist kuud ringi käia.“
Lõikusearm kõhul on Ülle sõnutsi üksnes ilus pikk triip, mis teda üldse ei häiri. „Iga arst oskab ülearuse kõhutüki ära lõigata, aga õmble haav nii kokku, et see esteetiline ja ilus jääb! See on tõsine käsitöö,“ leiab Ülle, kelle arvates mõjutab peen oskus ka hinda. Ühtlasi ajendab kulutatud 3500 eurot teda mõtlema ja valima, mida ta sööb. „Rasvaimu ma ei soovita, kilod tuleb muudmoodi alla saada,“ leiab Ülle, kes tänu lõikusele on muutnud elustiili. „Ma ei näksi ja telerivaatamise asemel lähen trenni, loen või käin teatris,“ loetleb Ülle, soovitades ajapuuduse üle kurtjail jätta teleri ees istumine ja pühendada aeg trennile. Ta ise on veel nii mõnegi kilo kaotanud.
Vastab doktor Mare Malva, MM Kliiniku plastikakirurg
Milliste kõhuplastikat eeldavate probleemidega teie poole pöördutakse?
„Põhiprobleemiks on sünnitusjärgne kõht. Kui on mitu last sünnitatud, siis nahk enam tagasi ei lähe, kõhul on nahasisesed rebendid ehk striiad. Kes on palju kaalu kaotanud, neil tekivad tõsised hügieeniprobleemid, sest kõhuvoldi alune nahk haudub.
Võtame kõhuplastika lõikusele terveid inimesi, kelle nahk on ka terve, kuid lisaks peaksid sisemised lihased olema toonuses. Näiteks rullmassaaž, LPG jms aitavad lihasmassi inimese sees enne lõikust korda saada. Siis on koed hästi toonuses, mitte lõtvunud.
Lõikame naisi, kes on oma lapsed sünnitanud. Kõhu eesseinas on kaks pikka lihast, mis lähevad laiali, need õmbleme vajadusel kokku. Kui naine otsustab pärast kõhuplastikat saada lapse, siis kõik venib taas ja tuleb teha korduslõikus.“
Kuivõrd mõjutab rippuv kõht inimese enesetunnet ja -hinnangut?
„Sõltub inimesest. Üksikuna on tal väga raske leida partnerlussuhet, sest tal on kompleks ja ta ei julge ennast riidest lahti võtta… Samas, kui inimesel on suhe, siis kardab ta, et see võib otsa saada.“
Kui hullud on kõhupiirkonna probleemid?
„Väga hullud, kui alla võtta näiteks 60 kilo. Minu juurde tuli üks tütarlaps, kelle ma saatsin riigihaiglasse, sest minu arvates oli tal õigus saada abi tasuta. Ta oli kaotanud umbes viiskümmend kilo. Oli kena näoga, aga kui riided ära võttis, siis rinnad olid tühjad ja poolde kõhtu, kõht omakorda poolde reide…
Liiga kiiresti alla võttes ei tule nahk kaasa, kuigi noorematel inimestel peaks see hakkama tagasi tõmbuma koos inimesega naha sees, aga mida vanem ollakse, seda vähem läheb nahk tagasi. See oleneb ka geneetikast. Kõhunahka mõjutavad oluliselt sünnitused. Mida nooremas eas sünnivad lapsed, seda paremini nahk tagasi läheb. Kudede noorenemine on kiirem ja parem.“
Kas on ka patsiente, kes on üksjagu kannatanud ja probleemilahendust edasi lükanud?
„Neid on palju. Kui lõtvunud kõht tekitab erinevaid vaevusi ja probleeme, siis võiks vastuvõtule tulla. Konsulteerimine ei maksa midagi. Tavaliselt ütlevad patsiendid hiljem ise, et miks ma küll varem vastuvõtule ei tulnud?“
Kui teie juurde tuleb väga suur inimene, mida teete?
„Oluline on inimese kehamassiindeks. Kui see on üle 30, siis narkoosi ja lõikusriskidega kaasnevad terviseriskid suurenevad üle kahe korra. Me ei taha liigseid südame-, neerude- jms riske. Normaalkaalulisega võrreldes on ülekaalulisel rasvkude paksem, kuid ka paranemine aeglasem, sest kudede verevarustus on kehvem. Seetõttu peab patsient kõigepealt kaalus alla võtma.
Palju tehakse maovähendusi, inimene saab kaalu korda ja tuleb pärast seda meie juurde. On patsiente, kes on tohutult alla võtnud, aga tervis on kehv, mistõttu tuleks kõhunahk ära lõigata juba seepärast, et segab teda füüsiliselt. Inimene saab natuke kergemaks ja liikuma. Prügikasti läheb umbes kaks kilo nahka ja kudesid.“
Millised ohud või riskid lõikusega kaasnevad?
„Enne suurt lõikust teeme südamefilmi ehk EKG, vereanalüüsi, anestesioloog vaatab patsiendi üle, aga mistahes lõikusega kaasnevad alati riskid: verejooks, põletikud, tromboos – seda peab teadma. Riskivaba lõikust ei ole. Soojade ilmadega võivad tulla kiiremini haavainfektsioonid või muud haavaprobleemid, mistõttu ei taha ma suvel kogu kõhtu hõlmavat lõikust teha.
Teeme kõik selleks, et patsient paraneks nii nagu vaja, aga nad ise ei tee kahjuks alati seda, mida palume. Näiteks on vaja pärast kõhuplastikat kanda ööpäev läbi kuus nädalat kõhubandaaži. Pärast lõikust, kui lihased on kokku õmmeldud, ei tohi tõsta raskeid asju ega kõhtu pingutada vähemalt 6-8 nädalat, sest muidu võivad õmblused lahti rebeneda.“
Kuidas arm pärast lõikust jääb? Tekib liigliha?
„See juhtub neil, kel on liigliha tekkimise suundumus. Armist võib saada paks ja punane kelloidarm, mis sügeleb, aga tavaliselt paranevad haavad ilusti, kui jälgitakse hügieeni ja haava õrnalt dušiga pestakse. Superhea tulemus sõltub patsiendist endast ― kas ta postoperatiivsel ajal ravib haava ja vahetab plaastrit nagu peab. Kui keegi sellega ise hakkama ei saa, siis kliinikus aitame.“
Palju lõikus maksab?
„Keskeltläbi kolm ja pool tuhat eurot. Sõltub, mida on vaja teha.“
Kas inimeste ootused vastavad pärast lõikust tulemusele?
„Üks osa patsientidest näeb ning tajub ennast või oma keha teistmoodi kui teda ümbritsevad inimesed ja nad tahavad seetõttu oma välimust muuta. Mõned meie patsiendid on pisut ebakindlad, aga kui saame rippuvad rinnad, kõhu ja muu naha korda, siis loomulikult tunnevad nad end paremini. Sotsiaalne elu läheb ülesmäge ja kõik muugi võtab positiivse suuna. Leidub ka patsiente, kes arvavad, et neil on liiga suur kõht või liiga väikesed rinnad vms, mida neil tegelikult ei ole, sest nad ei näe oma keha realistlikult.
Osadel inimestel on tegelikkusest suuremad ootused. Mul oli hiljaaegu patsient, kes tundus olevat peale lõikust pisut pettunud – aga kui on peenikesed jalad ja suur korralik keskkoht, siis me õmbleme seest küll lihased kokku, aga sipelgapihta tal ei tule, sest inimese luustik ju jääb ja kehatüüp ei muutu. Korrigeerida saab rippuvat alakeha osa, mis häirib või segab hügieeni, samuti tugevalt sissevajunud arme, neid välja lõigata või lahti lasta.
Kuna Eestis on kliinikuid palju, siis patsiendid alati ei vaata, milline arst seal opereerib ja kas kliinikul on vastav litsents ning tegevusluba. Alati tasuks uurida kas arsti teadmised ja kogemused vastavad patsiendi soovitud lõikusele. Kõige olulisem on, et ravi nii riiklikus kui ka erakliinikus läheks nii nagu plaanitud.“
Artikkel ilmus ajakirja Mari 2018 sügisnumbris
Tekst: Tiina Lang Fotod: Erakogu
Comentarios